Autistic-meltdown"

Autistic meltdown“ – Mis see on? Mida sellises olukorras teha? ...

Mida saad sina kõrval olles teha kui su autistist laps, elukaaslane, sõber, kolleeg või mõni muu lähedane pereliige on sensoorse ülekoormuse või mõne muu põhjuse tõttu sattunud sellisesse olukorda, kus ta ei reageeri enam adekvaatselt ei sulle ega ümbritsevale... Oma kirjutamata reeglite ja ettearvamatu kaootilise elutempoga võib maailm autistile olla äärmiselt keeruline keskkond ja paljud autistid kogevad sel põhjusel aeg ajalt ärevust. Kui mingi olukord aga liigselt eskalleerub ja autistil puuduvad sel hetkel piisavad vahendid või ressurssid, et selle muutuva olukorraga rahulikult kohaneda või tekkinud ärritusest omas tempos maha rahuneda, võib neil tekkida „autistic meltdown.“

Mis see on?

Ma ei oska seda kahjuks otseselt tõlkida, seega kasutan inglise keelset väljendit, aga lihtsal viisil lahti seletatult on see autisti intensiivne reageerimine ülekaalukatele/ülevoolavatele välistele olukordadele. See juhtub siis, kui autist kaotab sensoorse ülekoormuse või mõne muu välise põhjuse tõttu ajutiselt täiesti kontrolli oma käitumise üle. Paljud autistid kogevad vähemal või rohkemal määral aeg ajalt seda.

„Meltdown“ ei ole sama, kui ärritunud inimese sihilik, tahtlik halb käitumine. Avalikkusel on sageli raske teha vahet autistliku „meltdown“-i ja inimese tepreramendist tuleneva tujukuse vahel. Kõrvaltvaatajale võib sellisel hetkel jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingi tujude, kapriiside, jonni või lihtsalt väga kontrollimatu käitumisega. Tuleb mõista, et need kaks pealtnäha sarnast meeleolu muutust on tegelikkuses aga kaks täiesti erinevat sesundit. See ei ole jonn, ümbritseva maailmaga manipuleerimine või oma tujude demonstreerimine – vastupidi, see on olukord, kus kogu väline info on hoopis autisti enda jaoks sel hetkel nii ülevoolav, et seda on tal lihtsalt võimatu muul moel taluda. Autistil pole selles olukorras absoluutselt eesmärgiks oma käitumisega mõjutada ümbritsevat, tal on hoopis endal raskusi ümbritseva liigse info talumisega.

Kuidas see väljendub?

Selline kontrolli kaotamine võib väjenduda suuliselt (nt. karjumine, ümisemine, lakkamatu nutt jne), füüsiliselt (nt. löömine, hammustamine, vaikides edasi-tagasi „kiigutamine“, kõrvade kinni katmine jne) või mõlemal viisil korraga. Lisaks võib tekkida olukord, kus autist keeldub osaliselt või täielikult sotsiaalsest suhtlemisest ja väldib või loobub sootuks edaspidi olukordadest, mida ta näeb ohuna, et vältida tulevikus selliseid „plahvatusi“. // olen ühes oma eelnevas postituses seda juba korra kirjeldanud, et „...loogilise mõtlemisega autist ei näe mitte mingit põhjust korduvalt üle elada sama tunnet... Nad ei loobu mitte sellepärast, et nad ei soovi suhelda, nad loobuvad, sest ei jaksa enam haiget saada...“ //

Mida teha?

Mida saad sina kõrval olles teha kui su laps, elukaaslane, sõber, kolleeg või mõni muu lähedane pereliige on sensoorse ülekoormuse või mõne muu põhjuse tõttu sattunud sellisesse olukorda, kus ta ei reageeri enam adekvaatselt ei sulle ega ümbritsevale...

Esimeseks – anna talle aega. Anna talle aega - sinu sekkumine, et ära nuta, rahune maha, mis juhtus... jne.. sellest ei ole sel hetkel kasu, sest ta ei kuule sind sel hetkel. Seega kõigepealt anna talle lihtsalt aega – püüa mõista, et info või sensoorse ülekoormuse taastumine võib aega võtta. Ning pea meeles, et neil on vaja palju rohkem aega taastumiseks, kui sa arvad.

Teiseks – tee talle ruumi. Tee talle ruumi - püüa luua/leida talle mingi vaikne ja turvaline ruum nii hästi kui see antud olukorras on võimalik. Avalikus kohas või kontoris palu kõrvalistel inimestel edasi liikuda ja mitte kõrval vahtida, võimalusel püüa välja lülitada vali muusika ja võta heledad valgused maha - mida iganes sa arvad, et see võiks sel hetkel vähendada või piirata sisse voolava teabe ülekoormust, proovi seda. Püüa luua nii vaikne ja turvaline koht, kui see sel hetkel võimalik on. Ja kordan siinkohal taas, et anna talle aega ennast kosuda.

Ennetamine.

Paljudel autistidel on enne täieliku „meltdown“- i plahvatamist märke stressist, mida mõnikord nimetatakse "müristamisetapiks". Nad võivad hakata ilmutama märgatavaid ärevuse märke, näiteks kõndides kiirendavad tempot, korrutavad pidevalt üht-sama küsimust, sõna või lauset või füüsiliste tunnuste kaudu, nagu edasi-tagasi kiikumine või või muutuvad muul moel rahutuks. Selles etapis on veel võimalik edasist „plahvatust “vältida. Püüa mõista, mis teda sel hetkel häirib ning võimalusel likvideeri arvatavad häirivad faktorid, mileks võivad olla näiteks mingi kestev püsiv müra, või häriv heli, pinin, liigne rahvahulk, liigne läbisegi vestlemine. Seleks võib olla ka lapse puhul helidega mänguasi (paljud laste mänguasjade helid on kõrvulukustava vilina või häiriva muusikaga.

Näiteks minu laps ei suutnud absoluutselt taluda näiteks pesumasina tsentrifuugi heli, ning sellest aru saamine ja välja selgitamie võttis meil üsna palju aega, sest ega laps ise ei suuda seda selgitada, mis teda häirib. Püüa sellises olukorras tähelepanu suunata mujale või püüa selgitada olukorda, mida muuta ei saa.

Näiteks trammi rööbaste krigina ajal me rääkisime lapsega sellest, kuidas kaks metalli kokku puutumisel ja hõõrdumisel seda heli tekitavad, uurisime, kuidas see kurvis intensiivsemaks muutub ning vestlesime sel teemal, miks see nii on. Lugesime alati peatusi, kui kaua seda veel taluma peab, vaatasime ekktaanilt kestvust, mitu minutit me veel seda talluma peame jne. Ühesõnaga – üritasime vastu pidada.

Samas aga juhtus mul endal hiljuti olukord, kus ma pidin osalema ühel üritusel, kus esines kohalik huviringi laulukoor. See oli mulle nii jubedalt talumatu, sest olles ise absoluutse kuulmisega (mis on kõigil meie pereliikmetel), oli mul füüsiliselt kohutavalt valus kuulda muusikalisi ebatäpsusi, ebakõlasid, mitmehääset mööda laulmist... see oli nii talumatu, et tundsin sees iiveldust, õhu puudust ning ma teadsin oma kogemustest, mis sellele peagi järgdeda võib... seega ma lahkusin sealt.

Nii, et kokkuvõttes tahan öelda, et selles etapis on olemas veel võimalus edasise „plahvatuse“ ärahoidmiseks.

Põhjused.

Nagu siin juba kirjutasin, siis enne täieliku „meltdown“- i plahvatamist on palju eelnevaid märke, mis selle reaktsiooni tekitavad. Kui soovid oma pereliikmel või kellelgi lähedasel aidata selliseid olukordi vältida, siis püüa välja selgitada, mis on nende ülekaalukate/ülevoolavate sensoorsete ülekoormutse põhjustajad.

Hea moodus on täita näiteks päevikut ning teha märkmeid. Pane võimalikult täpselt iga kord kirja mis juhtus enne iga „meltdown“- i , selle ajal ja pärast seda. Sedasi tekivad pikapeale korduvad mustrid, kust kooruvad välja mingid teatud korduvad põhjused, milleks võivad olla näiteks kellaajad, kohad, lõhnad, helid, asukohad, ilm (minu puhul on näiteks vaga tugev mõjutaja madalrõhkkonna teke), situatsioonid jms... Ja kui ei suudetagi välja selgitda täpseid põhjuseid, siis olenemata faktist, et iga autist on erinev, siis sensoorilised ärritajad, muutused rutiinis, ärevus ja suhtlemisraskused on üldiselt sagedasemad „meltdown“-i vallandajad enamustel autistidel.

Kuidas vältida/leevendada olukordi ja vähendada tekkepõhjusi?

Jah... isegi kui on täpselt teada, miks „meltdown“ tekib ning kui on ka täpselt teada, mis selle vallandab, siis sellegi poolest ei saa vältida elus kõiki olukordi, mis selle käividada võivad. Mida saab aga teha, on proovida neid olukordi mingil määralgi leevendada või „blokeerida“. Seega teades põhjustajaid on võimalus selleks ette valmistusi teha ja/või võimalusel selliseid olukordi vältida. Tõin siin eelpool juba paar näidet, kuidas olen üritanud „taluda“ trammi sõitu (sest mul on vaja minna kaugele ja ajaliselt jala igale poole ei jõua minna) ning kuidas olen katkestanud talumatu olukorra, kus oli võimalus selle seest välja astuda (talumatu „muusikaelamus“).

Näiteks, kui on teada, et keegi on väga ülitundlik kõrgete helide suhtes, ning rongijaama valjuhäädist kostuvast dispetšeri kiledast häälest võib vallanduda „meltdown“, siis saab juba eelnevalt teha ettevalmistusi ning sisenedes rongijaama, kuulata kõrvaklappidest rahustavat muusikat.

Mida veel saab teha – saab vältidä pidevas ärriavas ning stressirohkes kesskonnas viibimist: nt. leevendada eredas valguses viibimist (tumedate või toonitud klaasiga prillid), helide summutamiseks helikindlate seinte kasutamie, kõrvaklapid, magamiseks raskustekk jns Püüdke luua võimalikult väikese ärrituskeskkonnaga elu/töö õppekeskkond/ (nt ereda valguse vähendamine, helikindlate seinte paigaldamine jne), püüdke vähendada ärritust sensoorsete seadmetega (nt tumedate või värviliste läätsedega klaasid, kõrvakaitsmed, raskustekk).

Lisaks aitavad pinget maanda ka mitmed erinevad „näpu vahel mudimise“ vahendid: stressipall, näpuvurr, või kasvõi lemmik kommipaber või patsikumm taskus...

Kokkuvõtteks:

Püüdke mõista, et autistil võib olla raske väljendada ka oma lihtsaid igapäevaseid soove ja vajadusi. Näiteks püüdke mõista, kui keeruline võib olla mitteverbaalsel lapsel väljendada oma janu või väsimuse tunnet ning selline olukord võib tuua kaasa ülevoolavad tunded, nagu viha ja pettumus, mis omakorda võibki põhjustada „meltdown“-i.

Püüdke leida võimalusi nende mõistmiseks, enne, kui nad on emotsionaalselt ülekoormatud.

Püüdke leida viise, kuidas muuta omavaheline kommunikatsioon kergemini mõistetavaks. ...

ja ärge küsige oma emotsionaalselt kokku varisenud lähedaselt sel hetkel: „Mis sul viga on?“Püüdke ned mõista juba enne....

//ASPIE-CHAT//