Vaata hetkeks maailma läbi oma aspie-lapse silmade...

Üks pealtnäha lihtne soovitus, mis kipub tihti ununema – vaata hetkeks maailma läbi oma aspie-lapse silmade ja sulle avaneb imeline maailm.

Selle asemel, et pidevalt pingutada ja suruda oma last raamidesse ja reeglitesse (et ta vastaks ootustele ja nõuetele, mida ühiskond on seadnud) proovi hoopis oma lapsega sõbraks saada, teda ja tema käitumist mõistma õppides.

Kuidas seda teha?

Kõige lihtsam ongi küsida oma lapselt luba siseneda tema maalima, küsida, kas tohib tulla tema liivakasti mängima, või et kas tohib temaga koos seda legotorni ehidata, tunne huvi mis arvutimäng see on ja kuidas seda mängitakse – hakka oma lapse sõbraks.

Aga tee seda siirast soovist ja ausa kavatsusega.... ja pea meeles, et kui esitad oma aspie-lapsele mõne küsimuse, näidates välja siirast huvi, siis ole valmis oma laps ka ära kuulama (varu selleks aega). Nagu ma juba eelpool olen maininid, siis alla 10 minuti ei saa sa aspie-lapselt arvatavasti ühtegi lühikest vastust 😊

Kõige rohkem kurvastabki see, kui esitad lapsele mingi küsimuse, näitad tema vastu huvi välja.... ja siis katkestad ta kõne, vabandades, et räägime sellest teine kord edasi, mul pole praegu aega kuulata vms.... Miks sa siis küsisid, kui selgub, et sul polegi aega??

Ja ole muidugi valmis ka selleks, et kui lähed esimesel korral siira sooviga oma aspie-lapse juurde, soovides lapsega koos mängida, siis saad sa arvatavasti üpiris kiire ja ausa vastuse – EI! – ja see ongi tema siiras vastus – sest ta pole sellise mõttega veel harjunud, see tuli tema jaoks liiga ootamatult ja aus vastus küsimusele“kas tahad....?“ ongi selline "Ei taha.... "(sest ta pole selle peale ju mõelnudki, ja kuidas saaks sellisel juhul tekkida soov teha midagi, mida pole isegi veel mõtetest läbi jooksnud).

Ka minu esmene vastus oleks sama aus – Ei taha...

Aga ära heida kohe meelt, anna talle lihtsalt aega selle mõttega harjumiseks ja selle uue olukorra sisse elamiseks ja ürita teinekord uuesti.

Minul on muidugi oma lapsega ühise keele leidmine lihtsam, sest olen ka ise siiani veel nn. „egotsentriline laps“, kes ei tahagi suureks saada.

Ma tihtipeale unustan ennast koos poisiga mängima või meisterdama, mõlemal näpud kuuma-liimiga koos ja põrand lahti lõigatud paberitükke täis... ja siis sekkub abikaasa, kes tuletab meile mõlemale meelde, et kell on palju ja peab magama minema.

 see „Egotsentriline laps“ on üks lapsepõlve diagnoos minu kohta, mis lapsepõlvest meelde on jäänud ja see peaks vist tähendama "tõlkes" ehk teiste sõnadega „Mittesotsiaalne inimene“ 

 

Ja veel...

Kummarda korra alla ja vaata maailma läbi oma lapse silmade – see mida näeb su laps oma vaatenurgast on väga erinev sellest, mida sina näed.

 

Mulle meenub üks päris hea näide selle kohta: Kunagi ammu, kui mul veel endal veel lapsi ei olnud, jalutasime klassiõega ja tema paari-kolme-aastase vennapojaga.

Ühel hetkel ütleb klassiõde oma vennapojale: „vaata suur kraana!“

Vennapoeg vaatab abitult ringi ja tema silmist on aru saada, et ta ei leia mitte kuskilt seda suurt kraanat..

Kummardusime siis poisi kõrvale, et näidata näpuga kraana suunas, aga üllatuseks ei näinud ka meie enam kraanat.

Põhjuseks oli kõrge plank-aed, mille taga kraana tööd tegi.

Poiss oli nii pisike, et tema vaatamisulatusse ei paistnudki kraana üle selle kõrge plangu 😊

 

Seega, et mõista oma last, kummarda hetkeks ja püüa vaadata maailma ka oma lapse vaatenurgast...

 

___ ___ ___

 

Tänan, et lugesite,

Aspiechat Eesti

Foto:erakogu, pildil paremal mu enda poeg koos oma sõbraga

 

 pildil (paremal) on mu oma poiss koos oma sõbraga :) 

 

tagasi avalehele