Veebipõhise kogemusnõustamise pakkumine perevägivalla ohvritele nende lähedastele.

Tere!

Mul on hea meel, et sa oled teinud esimese suure sammu ning oled jõudnud siia lehele!

Olen siin sinu jaoks olemas ja pakun sulle läbi kogemusnõustamise teenuse võimaluse jagada siin oma mõtteid ja kui soovid, siis saan sulle jagada ka oma mõtteid,  mida ma ühes või teises olukorras olen teinud, mida läbi elanud, kirjeldada sulle milline on olnud mu elu ning jagada sinuga kuidas üks või teine asi mind elus aitas või ei aidanud.

Ja kindlasti on meil veel nii mõndagi, millest omavahel rääkida....

Tutvustan siin sulle veidike lähemalt ennast.

Minu lugu siis selline:

Olen 52 a.naine, 3 täiskasvanud poja ema ja 4 lapselapse vanaema.

Olin 30 a suhtes kus oli nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Olen perest kus ema oli väga võimukas ja kelle sõna jäi alati peale, kõik pidi olema nii nagu tema ütles.Kui abiellusin siis tundus ,et nii peabki olema, et allud oma mehele, see tundus siis nii õige.

Esialgu polnudki see probleemiks, kõik toimis aga siis tuli rohkem kohustusi ja ka alkoholiprobleemid. Sellega kaasnesid sõbrad ja ka naistuttavad, kellega koos olla oli palju lahedam kui oma perega.

Kodus oli olukord kus ma kartsin igat õhtut, kas tullakse koju kainena või purjus, kas tekkib tüli mitte millegi pärast või mitte. Püüdsin kodus teha kõik nii nagu tema soovis, et lapsed oleksid vagurad kui isa koju tuleb ,et poleks millestki või kellestki tüli.

Kui tema tahtis tülitseda siis polnudki tegelikult põhjust vaja otsida, sest ta leidis alati midagi, millest kinni hakata. Kui esialgu oli ainult vaimne terror siis järkjärgult suurenes ka füüsiline vägivald. Ma olin süüdi kõiges mis meie peres juhtus, väidetavalt polnud ma voodis hea naine, et pidi armukesi otsima, väidetavalt ma ise kutsusin esile selle, et ta pidi vägivaldseks muutuma., ma ei osanud ka lapsi kasvatada. Ma ei kõlvanud millekski.

Tema käis tööl ja võimaldas meile "head" elu, sest mina olin ju lastega kodus. Sõltusin materiaalselt täiesti temast.

Oli hetki kus ma kartsin nii laste kui oma elu pärast. Ma ei julgenud lapsi temaga üksi koju jätta ,sest kartsin.

Nüüd tekkib küsimus, et miks ma seda kõike kannatasin?

ARMASTUS VÕI OLI SEE SÕLTUVUS?

See oli mõlemat, esialgu armastus ja hiljem sõltuvus. Olin materiaalselt temast sõltuv. Kui ma põgenesingi kodust ema juurde ,siis mingi aja pärast tulin jälle koju tagasi.

Mind valdasid paanikahood, depressioon, ma ei tahtnud elada enam. Lapsed olid need kelle pärast ma elasin ja kes mulle jõudu andsid. Sain aru, et keegi aita mind kui ma ise ennast ei aita, murdsin ennast raamidest välja, sain aru et mujal on ka elu.

Ma sain julgust nii palju, et hakkasin vastu ja kutsusin politsei kui vaja.

Keegi ei pea kannatama.

Lapsed said suureks, läksid oma elu peale ja ma tundsin lõpuks, et ka minul on aeg minna oma elu peale. Sellest 30 a kooselust oli mul kaasa võtta kohvritäis kogemusi ja minu riided. Aga minu suurimaks varaks on mu 3 toredat poega.

Sõbrad ütlesid ,et kuidas ma suutsin aga ma suutsin ja ma võibolla poleks ilma selleta seal kus ma praegu olen.

Kõige selle juures kahetsen ainult, et ma ei suutnud oma lapsi kõige selle eest kaitsta ja nad pidid selle kõik üle elama, mis on nende ellu jätnud suure jälje. Mul on suur rõõm näha ,et vähemalt nemad on oma lastele head isad.

Meil kõigil on üks elu ja mitte keegi ei pea suhtes kannatama mitte mingisugust vägivalda, lapsed ei pea tundma hirmu ega nägema pealt ema isa kaklemist. Kodu peaks olema turvaline paik, kus sa tead et oled seal kaitstud.

Mees ja naine on suhtes võrdsed.

Olen nüüd suhtes, kus on olemas võrdsus ja kodu on minu turvapaik.

_______________

Kui see lugu sind kõnetas ja sa tahaksid minuga jagada oma mõtteid, siis võta minuga ühendust.

 

 

 

Kirjuta mulle

Võid kirjutada otse siinsamas läbi kõrval oleva kirjakasti.

Samuti võid mulle kirjutada aspiechat.eesti@gmail.com

Olen sinu jaoks olemas.

Külasta ka meie Facebook lehte: Kogemusnõustamine võrgus

 

Name*
Email address*
Message*