enesetapumõtted ja sügav depressioon...

 

Tere!

Otsustasin, et jagan siin oma lugu - kui lapsel on sügav depressioon, aga sa ei märka seda...

Viimasel ajal on meedias palju räägitud lastest ja noortest, kes on oma sihi kaotanud, üksi jäänud ja kurvemal juhul ka oma elu ise lõpetanud. Lisaks jagatakse palju nõuandeid kuidas toimida, et sinu lapsega nii ei läheks, kuidas lapse depressiooni märgata ja mida teha selleks, et olukord kriitiliseks ei muutuks.

Ma ei hakka seda praegu üle kordama, sest seda infot on võimalik igalt poolt päris palju leida. Jah, depressioon võib tabada meist igaüht, tegelikult tunnetavad igas vanuses lapsed depressiooni, isegi rinnalapsed. Ent need on siiski harvad juhtumid ning on seotud füsioloogiliste probleemidega (näiteks raske sünnitus, hapnikunälg, neile järgnevad haigused ja operatsioonid). Jah, need on erandid, aga üldiselt on laste ja noorukite seas kõige levinum vanuse periood 6-8 (koolitee algus), 11-14 (peamiselt tingitud organismi hormonaalsetest muutustest teismelistel) ning kooli lõpetamine ning isikliku elu alustamise periood (hirm tuleviku ees, vastutse ees, iseseisvumise ees jne). Need on perioodid, mil lapsel on elus korraga palju muutusi ning muudatusi.

Jah, meedias on palju kirjeldatud seda, et kui kahtlustad oma lapsel depressiooni, pöördu arsti poole ning et vale on üritada iseseisvalt hakkama saada, veendes last, et kõik on hästi ja kõik läheb mööda. Et kui sa ei otsi abi spetsialistilt, siis hakkab depressioon vaikselt progresseeruma ning võib viia enesetapumõteteni.

Jah, see kõik on õige, ka mina soovitaksin sama...

Aga mida teha, kui sa lapsevanemana ei märkagi oma lapse depressiooni?

Mida teha, kui su laps on nii tugev isiksus või vastupidi väga tugevalt endassesulgunud ning väliselt ja näiliselt ei viita mitte miski su lapse depressioonile?

Minug just nii juhtuski – ma ei teadnud aastaid kui sügavas kliinilises depressioonis mu laps on. Ja sel põhjusel otsustasin ma oma lugu siin jagada.

 

Minu laps kasvas nagu iga teine, oli tubli, lahtise peaga, viieline, tal oli palju sõpru, ta oli ise lahke ja sõbralik. Näiliselt täiesti tavaline tubli tütar. Jah, ta olid omad veidrused, omad hirmud ning kõrvalekalded ( näiteks pidi iga õhtu tal käest kinni hoidma kuni ta uinub, või koduvõtmed andma talle padja alla, sest äkki me muidu läheme öösel ära... ), aga üldiselt oli ta särav ja heatujuline laps.

Lõpetas kooli, läks ülikooli – näiliselt oli ju nagu kõik väga hästi...

Kusjuures tema vastus oligi igale küsimusele: „Kõik on hästi, ära muretse!“ ...

See oli ühel talvisel pühapäeval, päev nagu iga teine, kui helistasin türtele, et tedada saada mis kellase rongiga ta Tartust saabub. Plaanis oli minna ühiselt sugulase sünnipäevale...ühesõnaga tavalised toimetamised ja tavaline pühapäev.

Minu kõne peale oli vaikus...

... ja siis ühel hetkel sain tütrelt sms-i: „Olen haiglas, kõik on hästi, ära muretse, hiljem räägin...“

Ka sel hetkel ei tundnud ma veel mingit ärevust, kuigi oli miski, mis tekitas minus kahtlust...tundsin, et midagi on teisiti.

Tundes oma tütart, mõistsin, et selle lühikese sõnumi taga on miskit enamat. Kuna aga eelmisel päeval olime tütrega vestelnud ning miski ei viidanud mingile haigusele, siis pigem mõtlesin, et üleöö ja veel pühapäeval ei ole reaalselt võimalik haiglasse sattuda. Seega pigem arvasin, et arvatavasti laupäeva õhtused pidustused venisid pühapäeva varahommikuni ja ta ei viitsi Tallinna tulla ning mõtles käigu pealt mingi vettpidava vale välja. Seega olin pigem veidi solvunud oma tütre peale, aga ei midagi enamat.

Õhtul ta helistas ja teatas, et on psühhiaatriakliinikus ning et tal läheb hästi ja ma ei pea muretsema. Ja ma ei muretsenudki, kiitsin, et vähemalt on ta parimate arstide hoole all ja saab parimat ravi ning tuge.

Pikemalt rääkides sain teada, et ta oli sattunud sinna eelmise õhtul, täielikus meeltesegaduses ja emotsionaalselt väga ärritunud seisundis, üks sõber oli talle peale sattunud hetkel kui ta endalt üritas elu võtta... sisimas olin shokeeritud, aga püüdsin jääda nii rahulukuks, kui see sel hetkel üldse võimalik oli.. minuni jõudis teadmine, et nüüd see siis juhtuski minuga... minu tütar oleks ääre pealt eelmisel õhtul omal soovil siit ilmast lahkunud... jah, ma olin ka osaliselt õnnelik, et see ei õnneks juhtunud ning et ta on nüüd haiglas, kus teda aidatakse, ja et õnneks ei juhtunud hullem...

Aga tegelikult oli see alles algus.. Ravi oli pikk, väga pikk. Arstid ei suutnud leida põhjust, mis on tütre nii sügavasse depressiooni viinud, tehti teste, uuringuid, et saaks määrata sobiva ravi. Mingil hetkel pandi diagnoos ATH ja väga sügav kliiniline depressioon ning siis hakatigi teda ravima lähtuvalt sellest diagnoosist. Jätkusid pidevad uringud, testid, ravi – see oli väga pikk ja kurnav aeg, kus mina sain vaid oodata ja ei midagi muud. Kuna laps oli täiskasvanu, siis mina lapsevanemana olin täiesti kõrvaline isik. Ma ei teadnud mitte midagi, mida tehakse, mis seisund tal tegelikult on, mis ravi... oma lapse käekäigu ja seisundi kohta ma sain ainult nii palju infot, kui tütar ise minuga jagas. Jah, ta oli juba veidi positiivsem ja tundus, et ta loodab iga hinna eest, et ta tuleb sellest välja...

Ühel hetkel aga side tütrega katkes...

Katkes täielikult.

Ta ei vastanud enam mu sõnumitele, ta ei helistanud, mul polnud mitte mingit sidet enam. Helistasin haiglasse ka sealt öeldi, et nemad ei saa mitte mingit infot mulle jagada. Mul oli väga raske olla teadmatuses, igasuguseid mõtteid keerles peas...

Ja siis ühe hetkel ta helistas, oli väga vaikse häälega... olin just koeraga jalutamas ning lubasin talle hetke pärast tagasi helistada, kui tuppa jõuan. Olin nii õnnelik! Huhh... mu muretsemine oli asjatu, temaga on kõik korras!

Ja siis varises mu maailm kolimal kokku...

Sain teada, et ta oli haiglas ravi tulemusel langenud veelgi sügavamale depressiooni, nii sügavale, et leidis haiglas võimaluse oma veenid läbi lõigata... ja see õnnestus tal, aga kahjuks „mingi nõme mutt“ leidis ta... See info oli midagi sellist, mida minu mõistus ei suutnud vastu võtta! Ja sel hetkel ma varisesin emotsionaalselt kokku... KUIDAS on võimalik, et see juhtus haiglas??? Mu mõistus ei suutnud seda infot vastu võtta – minu jaoks on haigla koht, kus inimene saab RAVI, mitte vastupidi...

Jah, nüüd aastaid hiljem ma tean, et inimene, kes on otsustanud PÄRISELT siit ilmast lahkuda, see leiab selle võimaluse alati, igal pool, ka haiglas. Ta ei teavita sellest mitte kedagi, ta ei kuuluta, et“ma tapan ennast ära“, sest nii võib keegi tema minekut takistada. Vastupidi – ta jätab väliselt ja pealtnäha väga reipa ja heatujulise mulje, et saaks oma plaani segamatult ellu viia...

jah nüüd ma tean seda, aga sel hetkel olin emotsionaalselt nii shokeeritud, sest see tundus mulle nii vastuoluline – HAIGLAS ENESETAPP!!!!

Ja sellest hetkest ma ei jäänud enam kõrvaltvaatajaks. Ma sekkusin, teadmata, kas see mu tütart aitab või mitte... aga tundsin, et pean sekkuma. Ma käitusin oma sisetunde järgi, ma sõitsin Tallinn -Tartu vahet, ma rääkisin, rääkisin, rääkisin oma türtega, rääkisin arstidega, rääkisin tema sõpradega, ma ei suutnud jääda kõrvaltvaatajana ootama, mida aeg toob... mu sisetunne sundis mind sekkuma, sest ma olin kaotanud usu arstidesse, diagnoosidesse, ravisse – kõigesse...

See oli väga pikk ja raske periood, aga ühel hetkel hakkas see olukord sammhaaval paremaks muutuma. Tütar saadeti juba päeval haiglast välja, et ta harjutaks ennast ka välise maailmaga, jah see oli mulle juba väike lootuskiir...

Aga siis ta lõikas ennast jälle...

...saades haiglas välja, leides selleks jälle võimaluse, ta tegi seda jälle... vaikselt...üksi..(ka sel hetkel see õnneks ei lõppenud lugu kurvalt)

Ohh... sel hetkel ma mõistsin, et mina ei suuda ka kõige parima tahtmise juures tema otsust muuta. Ta on selle pähe võtnud ja see on tema elu. Jah, mina ei saa muuta tema meeleolu õnnelikumaks, seda saab teha vaid ta ise. Ma jätkasin edasi-tagasi sõitmist, ma jätkasin temaga vestlusi, aga ma andsin talle valikud, ma ei oodanud, millal ta otsustab, ma andsin talle endale võimaluse valida, kas ta tahab edasi elada, või mitte... mina teda õnnelikumaks teha ei saa, küll aga andsin ma talle valikud, mis võimalused tal oleks, juhul, kui ta otsustab edasi elada....

Ma ei kirjelda siin kogu seda pikka protsessi, lisan vaid, et mu tütar elab, ei vaja enam haiglaravi ja samm haaval tasapisi kosub. Nüüd täna läheb juba kolmas kevad ilma ravimiteta ja alles nüüd, sel kevadel leidsin spetsialisti, kes kogu selle tütre loo uuesti kiht kihilt läbi töötas ning jõudis järeldusele, et mu tütar on 100% asperger, mite ATH, nagu tol korral diagnoositi...

Ma ei tea ja ei oska tagantjärgi öelda, kas midagi oleks läinud teisiti, kui see diagnoos oleks selgunud juba varem. Ma ei tea, kas midagi oleks muutunud, kui ravi oleks olnud teisiti... Ma ei tea seda ja ma ei süüdista mitte kedagi. Aga ma tean nüüd, kui sügavas depressioonis oli mu tütar tegelikult olnud, ja mitte nädalaid, mitte kuid, vaid aastaid, väga palju aastaid.

Ta oli olnud väga sügavas depressioonis, mida ta mitte mingil moel välja ei näidanud. KÕIK ON HÄSTI – selle lause taha oli tegelikult peidetud nii nii palju. Selle lausega, tõmbas ta kriipsu peale kõigile järgnevatele võimalikele küsimustele. Tegelikult oli tal sisemiselt nii raske, et ta ei suutnud seda mitte kellegagi jagada, tal oli nii raske ja samas ta teadis, et sellest rääkimine ei muudaks mitte midagi. Ta ei tahtnud, et lähedased inimesed hakkaksid tema pärast muretsema, ta ei tahtnud, et teised ennast tema murede pärast halvasti tunneks, ja leidis, et nad nagunii ei suudaks ju midagi muuta.... ja sel põhjusel soovis ta siit ilmast lahkuda, ta ei suutnud seda koormat enam endas kanda, ta ei näinud ka enam mitte millelgi mõtet, ta leidis, et kõigil oleks lihtsam, kui teda enam pole....ta oli otsustanud, et nii on kõigil parem...

 

Minu pika jutu mõte oli see, et me tegelikult ei näe mitte keegi teise inimese sisse, me ei tea, mis on viinud inimese selle otsuseni, me ei tea, kui kaua ja kui põhjalikult on inimene seda kõike ette planeerinud...

Me näeme vaid ühte ootamatut hetke, kui kõik on juba juhtunud ja tihti imestame, miks???

Ta oli ju nii tubli!, miks?

Eile oli ju kõik nii hästi!

Miks, tal polnud ju midagi viga! ... jne

Me vaatame lähiminevikku ja leiame, et see enesetapp on meie jaoks nii arusaamatu, me süüdistame, et miks me ei märganud, et lähedasel on nii raske ja eluisu otsas...

Me ei pea ennast süüdistama, need kes tahavad minna, need leiavad selle võimaluse ja see ei ole neil hetkeemotsioon, see on pikalt läbi mõeldud otsus, sest nad ei taha, ei soovi või ei jaksa enam elada...

Meie ei saa nende elu õnnelikumaks teha, meie ei saa ka käskida neil olla õnnelikud....meil on vaid võimalus jagada talle valikuid, kuidas saaks või oleks võimalik olla õnnelikum... aga otsuse, kas ta tahab seda võimalust proovida või mitte... selle otsuse saab teha vaid igaüks ise... meie kõrval olles ei saa mitte kedagi selleks sundida, ei raviga, ei käskudega...iga inimene saab vaid ise otsustada oma valikulte eest. Mitte kedagi ei saa sundida elama, kui ta seda ei soovi, kahjuks ka mitte oma last....

Ainus, mida ma emana oma tütre jaoks teha sain – olla oma lapse jaoks olemas.

Ma ei saa elada tema eest tema elu, ma ei saa olla tema eest õnnelik, aga saan olla tema jaoks lihtsalt olemas.

Ma olen ikka veel tema jaks olemas, pakkudes talle oma abistavat kätt, juhul kui ta jälle sooviks julgustuseks oma käe mulle enne uinumist pihku pista.

 

Võta minuga ühendust...

Kui tunned, et see lugu sind kõnetas ja sa tahaksid minuga jagada oma mõtteid, siis võta minuga ühendust.

Sul on võimalus suhelda minuga otse läbi ASPE-CHAT Facebook messengeri. Lisa mind oma sõbraks ja anna endast märku.

Samuti võid mulle kirjutada aspiechat.eesti@gmail.com

Võid kirjutada ka otse siinsamas läbi kõrval oleva kirjakasti.

Olen sinu jaoks olemas.

Külasta ka meie Facebook lehte: Kogemusnõustamine võrgus

Name*
Email address*
Message*